Näitus „20 prantsuse disainiikooni”

Näituse „20 prantsuse disainiikooniˮ eesmärk on kaardistada 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse prantsuse disainimaailma, tuues esile tähtsaimad disainiobjektid, mis on mõjutanud tervet selle ajastu põlvkonda. Sel ajal jõudsid rahvusvahelisele areenile näiteks „Starcki lapsedˮ ja sai alguse French touch’i tähelend.

 „20 prantsuse disainiikooniˮ esitleb prantsuse disainerite sümbolteoseid ja näitab nende oskust nii purustada kui ka ümber interpreteerida kinnistunud dogmasid, kohanduda oma ajastuga või näha ette tulevikutrende, unustamata seejuures disainiobjektide tähtsaid väärtusi, nagu kasutusmugavus, köitvus ning uudsus.

Näitus üritab seada küsimärgi alla selle, millist positsiooni omab objekti väline kuju disainimaailmas, kus see on hetkel tähtsam kui kunagi varem, teisalt aga selle, millist positsiooni omab see laiemalt terves lääne ühiskonnas. Mis teeb objektist ikooni? Kas ajalugu, kaubanduslik edu, maine või rahva omaksvõtt ja avalik tunnustus? Ilmselt kõik need korraga.  Lisaks kahtlemata ka objekti võime jätta sümboolne ja visuaalne jälg oma ajastusse, tõugates kasutusväärtuse hetkeks tagaplaanile. „Me ei küsi, kas objekt on kasulik ja hea, vaid me otsime temas võimet peegeldada ümbritsevat maailma ja ajastut ning esemete kohta selles maailmasˮ väidavad disainikriitikud Claire Fayolle ja Chloé Braunstein. Võimalik, et näitusel olev Philippe Starcki sidrunipress Juicy Salif on ühtlasi nii skulptuur kui ka tarbeese. Nende tootja Alessi soovitab lausa selle kuldseid versioone, mis toodeti 2000. aastal limiteeritud väljalaskena, hoida pigem riiulil kui tarbeesemena kasutada.

Mida arvata aga instant classic’utest, toodetest, mis on nii silmapaistvad, et suudavad koheselt kindlustada endale koha disainiajaloos? Seda on suutnud näiteks Patrick Norguet’ ettevõttele Cappellini disainitud tugitool Rive Droite. Võib-olla said need esemed oma ikoonistaatuse mitte müügiedu ja hea turunduse, vaid pigem sümboolse tähenduse tõttu?

 „20 prantsuse disainiikooniˮ kutsub meid avastama prantsuse disainimaastikku ning seal leiduvaid parimaid disainipärle, Philippe Starckist Ora-Itoni ja Ronan Bouroullecist Patrick Jouinini. Prantsusmaal, kus insenertehnika on au sees, näitab disain võimet kohanduda iga ajastu viimaste tehnoloogiatega ja nendega koos edasi liikuda, olgu kõne all olevaks esemeks kas revolutsiooniliseks osutunud alumiiniumist õllepurk, sadadest väikestest liikuvatest plasttükkidest kokku pandud moodulekraan, esimene läbipaistvast plastikust tööstuslikult toodetud tool, esimene stereolitograafilisel meetodil toodetud tool või hoopis 50. aastate geniaalne masstootmisse läinud tool.