Parimad prantsuse lastefilmid kinos Artis

Kino Artis pakub maagiat lastele ja lapsemeelsetele

20.– 28. oktoobril linastub Artise kinos lastefilmide eriprogramm „Maagiline laps“, mille raames tuleb ekraanile 6 erinevat lugu, vaadatuna läbi väikese inimese uudistavate silmade. Publikuni tuuakse viimaste aastate hinnatuimad animatsioonid ja lastefilmid, mille suurepärane muusika ja visuaal viivad vaataja lapsepõlve nõiduslikku võluilma. Ja kus on võlumaailm ja fantaasia, seal on ka prantsuse filmimeistrite käsi mängus.

Eriprogrammis linastub  4 suurepärast fantaasiarikast prantsuse filmi

„Fantoomipoiss“ (2015) jutustab kehaväliseid reise tegevast fantoompoisist Léost.
Üks moonutatud näoga gangster hoiab tervet linna hirmu all ja politseinik Alex on see, kes peab kurikaelast jagu saama. Paraku saab Alex gangsterit taga ajades rängalt viga ning tal tuleb jälitamise asemel hoopis haiglavoodis olla. Õnneks satub Alexi haiglakaaslaseks üheteistaastane Léo – fantoompoiss, kes suudab tahte jõul väljuda oma kehast ning lennata nähtamatuna läbi kõigi seinte, kuhu hing ihkab. Tänu Léole ja oma salaarmastatule ajakirjanik Mariele saab Alex nüüd oma politseitööd edasi teha, sest Léo on tema silmadeks, jalgadeks ja mõnes mõttes ka kaitseingliks.

Režissööride Jean-Loup Felicioli ja Alain Gagnoli looming on eesti vaatajatele juba tuttav tänu mõned aastad tagasi meie kinodes linastunud animafilmile „Üks kass Pariisis”.

„Sophie äpardused“ on lugu ülemeelikust tüdrukutirtsust Sophiest.
Suures lossis elav väike Sophie ei suuda kuidagi panna vastu kiusatusele teha pahandust – tema ema ja hoidja ei tea mida küll säärase paharetiga pihta hakata. Ometigi on Sophie hea südamega tüdruk, kelle tegutsemislusti kannustab tagant uudishimu suure maailma saladuste asjus. Kui tema vanemad otsustavad sõita avastama Ameerikat, on Sophie üliõnnelik, teadmata, milliseid katsumusi see otsus tema ellu toob.

Chistophe Honore lavastatud “Sophie äpardused” on üks paljudest 19. sajandi populaarse lasteraamatu ekraniseeringutest. Krahvinna De Séguri raamatusari väikesest Sophie´st kuulub prantsuse lastekirjanduse kullavaramusse. Sel korral on lavastajal õnnestunud valgele linale tuua möödunud aegade saladuslik atmosfäär, segades omavahel rohkelt lapsepõlve päikesepaistet ning veidi pimedas jutustatud hirmujutte.

„Minu elu tsukiinina“ (2016) jutustab loo lastekodus elavast poisist.
Tsukiini on 9-aastase poisi omapärane hüüdnimi, ehkki tema lugu on üllatavalt tavapärane. Pärast ema ootamatut surma sõbruneb Tsukiini heasüdamliku politseiniku Raymondiga, kes saadab Tsukiini uude lastekodusse, kus on palju temavanuseid orbe. Tsukiinil on esialgu raske selles kummalises ja kohati vaenulikuski keskkonnas kohaneda, kuid Raymondi ja oma uute sõprade abiga õpib ta viimaks inimesi usaldama.
Film põhineb Gilles Parisi raamatul „Tsukiini autobiograafia“.

Minu elu Tsukiinina esilinastus 2016. aasta Cannes’i filmifestivali programmis Directors’ Fortnight. Film on Prantsuse stsenaristi ja režissööri Céline Sciamma (“Tomboy”, “Girlhood”, “Being 17”) ja Šveitsi režissööri Claude Barras esimene koostöö ja ka šveitsi Oscari kandidaat 2017. aastal parima võõrkeelse filmi kategoorias.

„Poiss käokella südamega“ (2013) on ülisarmikas prantsuskeelne muusikal.
Tegemist on  animeeritud armulooga, mis rullub lahti 19. sajandil – põneval ajaloolisel perioodil täis fantastilisi leiutisi, ekstsentrilisi karaktereid ja meeletuid seiklusi. Animatsioon paistab silma eriliselt võluva  maailma poolest, mille moodustavad portselanist nägudega haprad tegelased, kes ühel hetkel suudlevad värvilises tsirkusekaravanis, teisel valavad lumehelvesteks transformeeruvaid pisaraid või  sööstavad origami stiilis rongiga kuu poole. Üks filmile hääle andnud näitlejatest, Rossy de Palma, ütles animatsiooni kohta järgmist: „Nii kui me selle universumi lummusesse siseneme, soovime sinna jääda ja ülekõige enam mitte tagasi pöörduda meie reaalsusesse“. 2014 aastal oli „Poiss käokella südamega“ Euroopa Filmiakadeemia võistlusel parima täispika animatsiooni nominent.

Lisaks prantsuse filmidele on festivali raames  võimalik esimest korda Eestis näha suurel ekraanil 2015 aastal parima animatsiooni Oscariga pärjatud „Merelaulu“. Iiri legenidel põhinev joonisfilm „Merelaul“ jutustab Benist, kes avastab, et tema tumm õde Saoirse on tegelikult libahüljes. Selle südantsoojendava animatsioonipärli panevad helendama unenäolised kaadrid merest ja ajatu keldi muusika. „Merelaulu“ ainulaadsus ja ilu omavad väge hämmelduma panna erinevas vanuses inimeste sisemist last, mitõttu mainekas filmikriitik Carlos Aguilar nimetas seda „kõige õndsamalt kaunimaks animatsiooniks, mis eales tehtud“.

Ja kalmõki kogupere seiklusfilmi “Taevane kaamel” (2015), mis on kõrbes aset leidev road movie´lik täiskasvanuks küpsemise lugu
Kalmõkid räägivad, et kaamelikujuline pilv toob maa peale õnne ja just säärase pilve varjus sündis ka väike kaamelipoeg Altõnka. Paraku on Altõnka omanikud sunnitud suures rahahädas ta maha müüma filmiprodutsendile, kellele on kähku vaja asendajat võtetel hukkunud kaamelile. Altõnka ema põgeneb omanikpere juurest oma last otsima, emakaameli otsigutele asub aga omakorda müüjate perepoeg, 12 aastane Bair. Kihutades vana mootorratta otsas mööda steppi, kohtab ta kurje inimesi, vihmamanajaid, laama õpilast, endasugust seiklejahinge ja paljusid teisi. Kõik need inimesed tõmbavad poisi erinevatesse seiklustesse, kuni Bair lõpuks leiab selle mida otsis.

„Taevane kaamel“ on ajatu lugu sõprusest, sobilik kõikidele vanustele. Film linastus 2015 Berlinale ametlikus programmis ja on olnud erakordselt menukas pea kõigil lastefilmide festivalidel, kus linastunud on (kokku 12, olulisemad Berlinale, TIFF, London Film Festival jne.)