JAZZKAAR // Magma // 25.04 // 21:00

Sel aastal paneb Jazzkaarele punkti prantsuse päritolu bänd Magma, seda juba 25. aprillil kell 21.00 Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus asuval Vaba Laval.

MAGMA on oma ajastu üks märgilisi bände, üks väheseid põnevatest rocki, jazzi ja jazz-rocki pioneeridest, keda meil on õnn täna veel laval näha ja kuulda. Nende muusikat ei saa määratleda ühegi eksisteeriva kategooriaga nagu ei ole võimalik portreteerida lendavat lindu. MAGMA muusikat kirjeldades oleks kõige lühem definitsioon selline: “King Crimson esitab Carmina Burana’t Frank Zappa seades”. MAGMA mõju väljaspool anglo-ameerika kultuuriruumi on vôrreldav Soft Machine’i või King Crimson’i omaga selle sees.

Repetitiivsed kitarririfid, pöörased rütmisünkoobid, trummide sünkroniseeritud sümbioos sisenduslike koraalmantratega… jah, nii võiks resoneerida üks müstiline maaväline sümfoonia. Ühel hetkel sõjakas, bravuurne ja ähvardav, järgmisel õrn, habras ja kaitsetu. Täpseim termin on  selle kohta ongi vast MAGMA enda loodud zeuhl.

 Christian Vander, kompromissitu visionäär, helilooja ja trummar ning MAGMA vaimne isa, on öelnud, et ta ei komponeeri, ta on lihtsalt muusika jaoks olemas ja ootab. Ta kuulab ja kanaldab, üritades edastada helisid ja rütme, mis saabuvad enamasti foneetiliste silpidena nende enda loodud kobaïa keeles. Need sobivad suurepäraselt keerulisteks vokaalpassaažideks. Kôik MAGMA plaadid esimesest viimaseni on omavahel katkematult seotud, jutustades eepilist lugu planeedist Kobaïa, mis võiks/võinuks olla uueks koduks inimestele peale meie enda planeedi hävingut ökoloogilises katastroofis. Iga uus kauamängiv jätkab sealt, kus eelmine pooleli jäi, valmistades ette järgmist lugu. Aga lugudel, teadagi, ei olegi lõppu.

Kui MAGMA 45 aastat tagasi komeedina ilmus, oli see sündmus eelkõige Prantsusmaal, sest Ameerikas ja Suurbritannias sündis ajaloolisi bände nagu seeni peale vihma. On tähelepanuväärne, et samal ajal kui biitlid lõplikult laiali läksid, debüteerisid kardinaalselt teistsugused supergrupid: Weather Report, Emerson, Lake & Palmer ja Gentle Giant. Miles Davis’e märgiline verstapost “Bitches Brew” ilmus kolm kuud hiljem kui biitlite luigelaul “Let It Be”, kuid näis nagu oleks neid plaate lahutanud igavik. Tõepoolest, kergemuusika, õigemini selle avangard, oli lapsekingadest välja astunud. Isegi kui alanud kümnendit piiritleda ainult hoogu koguva jazz-rocki ja fusioniga oli see põnevam kui ükski eelnev ja tõenäoliselt ka järgnev. David Bowie on öelnud, et 70-ndatel algas XXI sajand ja tal oli õigus. 

Debüüt “Magma” (kordusväljaanne “Kobaïa”) oli uhke topeltalbum ajastutruu kujundusega, millel maavälise hiigellinnu varbad on lõmastamas inimtsivilisatsiooni. Plaadimängijalt kostev helimassiiv ei olnud vähem efektne: vasardav bass, läbitungivad kitarririhvid, tundmatus keeles vokaal ja pöörane vaskpillirühm. Prantsuse muusikamaastikust sõitis MAGMA üle nagu tank, jättes hämmastunud kuulajad kahele poole sügavaid roopaid. Ühtedest said truud fännid, teiste jaoks oli see kummaline muusika liiga “liigitamatu”, liiga “teistsugune”, liiga erinev kõigest senikuuldust. MAGMA resoluutne eripära defineeris bändi ning garanteeris neile koha muusika ajaloos. Selge oli ka see, et nende publik ei saa mitte kunagi olema üleliia suur. 

Debüüdile järgnenud “Magma 2” (hiljem tuntud kui “1001° Centigrades”) teenis kiidusõnu ajakirjalt “Rock and Folk”, kuid üleüldine vastuvõtt jäi leigeks. Aastaks 1973 olid progressiivne rock ja jazz jõudnud mitmete täht-teosteni ning MAGMA lisas sinna oma. “Mekanïk Destruktïẁ Kommandöh” saavutas oodatud rahvusvahelist tähelepanu, milles oli oma roll produtsendil ning tolleaegsel Prantsuse ja Cantebury koolkonna progebändide promootoril. Selleks oli legendaarne Giorgio Gomelsky, kelle mahitusel olid karjääri alustanud The Rolling Stones, The Yardbirds, John McLaughlin ja paljud teised. Samal aastal andis MAGMA mälestusväärse kontserdi Newport Jazz Festivalil. Loole “Mekanïk Destruktïẁ Kommandöh” olid laval auru lisamas Randy ja Michael Brecker.

Järgnevavad viis aastat olid ansambli tegevuse kõige aktiivsemad ja aastaks 1978 oli ilmunud juba seitse stuudioalbumit. Edasi aga pühendus Christian Vander oma kõrvalprojektidele ning MAGMA taandus aastani 1984, kui ilmus John Coltrane’ile ja mustale soul muusikale pühendatud “Merci”, millel kuuleb vahelduseks ka prantsuskeelt. Viimased 30 aastat ei ole lisanud rohkem kui ühe stuudioalbumi dekaadi peale, kuid mitmete kontsertsalvestiste ja kogumikega on Vander hoolt kandnud selle eest, et MAGMA pärand saaks vääriliselt talletatud. Selleks lõi ta oma abikaasa ja kauaaegse MAGMA solisti Stella Vander’iga plaadifirma Seventh Records. Käesoleval juubeliaastal annab ansambel maailmaturnee raames läbilõike oma 45-aastasest pärandist 9-liikmelises koosseisus. 

Väljaandest “1001 albumit, mida elu jooksul peab kuulama” ei leia te ühtki MAGMA oma. Sellega võib leppida tingimusel, et fiktiivsest nimekirjast “101 bändi, mida elu jooksul peab kuulama elavalt” ei jääks MAGMA välja. Kui teil on võimalus neid kontserdil kogeda, siis haarake sellest kõhklemata kinni. Midagi sellist ei ole te varem kuulnud. 45 aastat tagasi olid selle bändi kontserdid haruldased, täna on iga nende kontsert sündmus. Inimesele, kellele muusika läheb korda sõltumata stiilist, vormist vôi normist, võiks MAGMA olla piirenihutav kui mitte valgustav kogemus. MAGMA on muusikaline ilmutus, pole vaid kindel, kas minevikust vôi tulevikust. Või kas üldse meie planeedilt. Selge on ainult see, et 25.aprillil raputavad Vaba Lava seismilised tõuked – MAGMA lõpetab tänavuse Jazzkaare.

Koosseis : 

Stella Vander : laul

Isabelle Feuillebois : laul 

Hervé Aknin : laul

Benoît Alziary : vibrafon

James Mac Gaw : kitarr

Jérémie Ternoy : klaver 

Philippe Bussonnet : bass 

Christian Vander :  trummid, vokaal 

Üritus Facebookis