Francis Poulenci mono-ooper “Inimhääl” EMTAs ja VAT Teatris

Cocteau / Poulenc / Jürna / Kuusik-Casanova / Paemurru

„Inimhääl“ on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kahe tudengi ja kahe õppejõu koostööna sündinud lavastus. Auri Jürna on lavastaja, õppejõud ja teatripedagoogika eriala magistrant. Geraldine Kuusik-Casanova on sopran ja laulueriala doktorant, aga ka prantsuse keele õpetaja Prantsuse Instituudis. Neid saadab klaveril kontsertmeister Piia Paemurru, muusikalisi proove juhendas lauluosakonna juhataja Nadia Kurem. Nõu ja jõuga on abiks olnud Ene Rindesalu, Ene Jürna ja Peeter Veltmann.

„Inimhääl“ esietendub koolieksamina 31. mail 2016 kell 19:00 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ooperistuudios ning avaliku etendusena 4. juunil 2016 kell 18:00 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis), kuhu saab pileteid €3/5 (sooduspilet õpilastele, pensionäridele ja Vanalinna päevade vihikuga) osta enne etenduse algust kohapealt.

„Ma ütlesin lihtsalt, et kui sa mulle head soovides valetaksid ja ma seda teada saaks, oleksid mulle veel armsam… Halloo, halloo!
Paneb telefoni käest.
Mu jumal, tee, et ta uuesti helistaks. Mu jumal, tee, et ta uuesti helistaks. Mu jumal, tee, et ta uuesti helistaks. Mu jumal, tee…
Telefon heliseb.“

(Jean Cocteau näidendist „La voix humaine“, prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap)

„Inimhääl“ on Jean Cocteau näidend, mis esietendus esmakordselt 1930. aastal Comédie-Française laval ning millest on inspiratsiooni saanud mitmed teatri-, filmi- ja muusikainimesed. Üks neist oli ka prantsuse helilooja Francis Poulenc, kes näidendi põhjal 1958. aastal mono-ooperi kirjutas ning järgmisel aastal jõudis see tragédie lyrique koostöös Cocteau endaga Pariisis sopran Denise Duval kehastuses ka lavale. On üks tuba, üks naine, üks telefonikõne. On ühe mahajäetud naise monoloog, 40 minutiline hüvastijätt armastatule ja elatud elule ning tuleviku(l)ootuste hajumine.

Auri Jürna: 

„Inimhääl“ on põhimõtteliselt dialoog, aga publik kuuleb ja näeb sellest vaid üht poolt. See on justkui kahe hingetõmbe vahel toimuv murrang, hetk, millesse mahub ühe armastuse eufooria ja traagika. See on emotsionaalne seisund, mis on nii tavaline ja korduv, et balansseerub kuskil sentimentaalsuse ja banaalsuse piiril. Nagu alastus. Nagu lein. Ometi on see ka üdini inimlik, siiras ja kordumatu. Alustasime Geraldine’iga proove sõnateatrilikult — põhjaliku analüüsi ja lugemisproovide perioodiga juba sügisel — ning jõudsime pikkade tõlkimiste-tõlgendamiste, arutelude ja vaidlustega alati inimlikkuse juurde tagasi. Igas lahkuminekus on kaks poolt, kaks vaatenurka, kaks põhjendust, õigustust ja süüdistust, ühe elu lõpp ja ühe elu algus. Aga leina erinevad etapid läbivad mõlemad. Liiga pinnapealne pilk ja kergekäeline hinnang vähendab raami, mitte pildi suurust.

Ürituse Facebooki ürituse leiate siit.