Intervjuu Prantsuse suursaadikuga rahvuspüha puhul

14. juuli on Prantsuse rahvuspüha! Küsisime sel puhul Prantsuse suursaadikult Éric Lamouroux’lt Prantsuse-Eesti koostöö ja tema isiklike kultuurilemmikute kohta.

Austatud suursaadik, 14. juulil tähistame Prantsuse rahvuspüha. Tänavu on tulnud aga koroonaviiruse tõttu traditsiooniline suursaadiku vastuvõtt veidi ümber mõelda…

Jah, nii nagu paljude teistegi asjade puhul oleme pidanud sel aastal olukorraga kohanema ja oma seniseid traditsioone veidi muutma. Viirus on endiselt liikvel, olgugi et selle levik on hetkel veidi vaibunud, ja me kõik peame olema jätkuvalt ettevaatlikud. Kahju on traditsioonilist rahvuspüha vastuvõttu ära jätta, aga teeme selle järgmisel aastal tasa!

Tänavu pakume selle asemel digiprogrammi: küsisime oma eesti partneritelt, mida tähendavad nende jaoks Prantsuse deviisist tuntud vabadus, võrdsus, vendlus, nende vastuseid saab kuulata videoklippidest; samuti jagame kultuurisoovitusi rahvuspüha tähistamiseks nii muusika-, kunsti-, kino- kui ka kirjandussõpradele. Ja veel – mõeldes eestlastele, kellele meeldib kokakunst, jagab saatkond järgnevail nädalail retsepte prantsuse gastronoomia klassikalistest roogadest, mille on valmistanud professionaalsed kokad või meie enda tiim. ERR-i (ERR Menu, ETV+) erinevates kanalites saab end proovile panna lõbusas Prantsusmaa-teemalises viktoriinis.

Samuti soovime sel iseäralikul aastal tunnustada väga neid Eesti ja Euroopa kodanikke, kes on teinud suuri pingutusi sanitaarkriisi lahendamiseks, ravides ja päästes haigestunuid, aga ka kõiki neid, tänu kellele saime me oma elu edasi elada, tänu kellele olid meil jätkuvalt olemas toit, küte, transport jne.

Ühesõnaga, 2020. aastal jõuavad 14. juuli pidustused teieni interneti teel!

Deviis “Vabadus, võrdsus, vendlus” näib peegeldavat Prantsuse-Eesti suhteid, kas pole?

Selle juhtmõtte on Prantsusmaa endale oma ajaloo tõttu valinud, kuid see ei kuulu üksnes prantslastele! Me usume, vähemalt loodame, et iga inimene ja rahvas siin maamunal võib end selles ideaalis ära tunda.

Rääkides Prantsuse-Eesti suhetest – deviis kirjeldab tõepoolest seda, mis meid lähendab ning ühiselt innustab: me oleme väga lähedased liitlased rahvusvahelistes ja julgeolekuküsimustes, me oleme iga päev omavahel suhtluses, eriti praegu, kui Eesti on ÜRO Julgeolekunõukogu liige, meie sõdurid teevad koostööd nii Eestis kui ka mujal maailmas; Euroopa Liidu liikmetena arutame me palju Euroopa küsimuste üle ja loomulikult tegeleme oma majanduste taaskäivitamisega pärast Covid-19 kriisi puhkemist.

Mul on suur rõõm täheldada, et Eesti ja Prantsusmaa vastastikune atraktiivsus kasvab kiiresti: näiteks otsustavad paljud prantsuse tudengid tulla õppima Eestisse siinse digiühiskonna ja elukvaliteedi pärast; paljud eestlased reisivad Prantsusmaale või õpivad prantsuse keelt, avastades nõnda lisaks Prantsusmaale kogu frankofoonset maailma. Samuti sooviksin promoda eesti kultuuri Prantsusmaal, prantslased on äärmiselt huvitatud teistest kultuuridest ja praegu on seal “moes” just põhjala, nii et see on väga hea võimalus! Ühtlasi töötame selle kallal, et tugevdada kahe riigi vahelisi majandussuhteid, mis on hetkel veel tagasihoidlikud, ning et tutvustada äri- ja innovatsiooniringkondadele terendavaid võimalusi.

Kõigi valdkondade puhul võib nentida, et väga tihti meie huvid ühtivad ja peamine eesmärk on luua eesti, prantsuse, Euroopa ühiskond, milles valitseksid kestev õitseng, solidaarsus ja rahu. Ehk ühiskonnad, kus rõhk on pandud nii riiklikus poliitikas kui ka kodanike püüdlustes eeskätt kõikide vabaduste säilitamisele, võrdsuse edendamisele ja vendlusele.

Kriisi ajal pidid prantslased ja eestlased loobuma mõneks ajaks kultuurisündmuste külastamisest. Kuidas teie sellega toime tulite?

Ma pean ütlema, et nii nagu kõik teisedki olin ka mina pettunud ja kurb. Pettunud kui etenduste või muuseumide külastaja, eriti siin Eestis, kus kultuurisündmuste valik on nii rikkalik. Ma oleksin näiteks tahtnud väga minna kuulama prantsuse pianisti Lucas Debargue’i kontserti, mis oleks pidanud Tallinnas toimuma.

Aga eelkõige kurb kultuuriringkondade pärast, kes jäid ühtäkki ilma eneseväljendusvõimalusest, aga ka elatusallikast. Loovinimesed on ühed neist, kes väga valusalt pihta said.

Samas ma usun, et meie kõigi jaoks oli muljetavaldav loomingulisus, mis avaldus pingelisel karantiiniajal, et pakkuda inimestele kunsti ja kultuurisündmusi interneti vahendusel. Mind hämmastas, kui distsiplineeritud olid meie kaaskodanikud karantiinireeglite järgimises nii Eestis kui ka Prantsusmaal (Prantsusmaal olid reeglid eriti karmid): kahtlemata aitas kultuur meil kõigil seda perioodi paremini taluda ja üle elada, ja mina olen üks neist, kes tabas end mõttelt, kui väga on praegusaja inimesel kultuuri vaja. Olge te pagar, pankur või tudeng – me kõik armastame pärast pikka tööpäeva kinos, teatris või kontserdil käia. Vaimutoit on tähtis ja ma loodan, et meie riigid aitavad kultuurisektoril taas jalad alla saada, meie kõigi huvides.

Minu esimene külastus, niipea kui see taas võimalik oli, toimus Telliskivis asuvasse Juhan Kuusi Dokfoto Keskusese, et tutvuda Silvia Pärmanni imelise näitusega.

Kas oleksite nõus jagama Eesti frankofiilide ja frankofoonidega üht (või mitut!) kultuurisoovitust?

Varustage end desovahendi, vajadusel maskidega, hoidke mõistlikku distantsi ja minge nautige kontserte või väljapanekuid taasavatud muuseumides!

Soovitan taasavastada filmi “Babette’i pidusöök” (“Le Festin de Babette”), lugu Prantsuse gastronoomia ja taani ühiskonna imelisest kohtumisest 19. sajandi lõpus. Poeetiline, hõrk ja ilus film, mis annab soovi lauda istuda ja elu mõtte üle arutleda. See on ühtlasi hea ettevalmistus Bocuse d’Ori Euroopa eelvooruks, mis toimub oktoobri keskpaiku Tallinnas ja mis on pühendatud paljude eesti kokkade tähelepanuväärsele loomingulisusele ja meisterlikkusele: seda räägib teile üks asjatundjast ja gurmaanist prantslane. 🙂

Külastage kindlasti Prantsuse-Belgia arhitektuurikoomiksite näitust Eesti Arhitektuurimuuseumis!

Ja kohtume taas sügisel Marseille’s, kus Manifesta festivalil on kohal ka Eesti!