Prantsuse filmid PÖFFil

17. novembril algab aasta suurim filmipidu – PÖFF! Sel aastal on fookuses Flandria filmikunst ja näha saab palju põnevaid flaamikeelse Belgia linateoseid.

Aga nagu igal aastal, on ka sel korral Pimedate Ööde Filmifestivali programmis hulk avastamist väärt prantsuse või Prantsusmaa kaasproduktsioonis sündinud filme. Siinkohal toome välja valiku prantsuskeelseid filme. Toredaid filmielamusi!

1. Montparnasse Bienvenue / Montparnasse Bienvenue, “Jeune femme”

Kartmatu ja südikas rollisooritus Laetitia Doschilt täidab kõik filmi „Montparnasse ­Bienvenue“ kaadrid – see on kineetiline, intsidentidest kubisev portree ohjeldamatust, kuid visast Paulast, 31-aastasest naisest, kes on sattunud emotsionaalsesse vaba­langemisse.

Stsenarist-režissöör Léonor Serraille’ esimene film on täis ootamatusi ja üllatusi, kui energiline tuulepea Paula põrkub rikošetina ühest olukorrast teise pärast seda, kui tema armuke – tema endine õpetaja ja tunnustatud fotograaf Joachim, kellega ta elas kümme aastat – ta maha jätab. Paula on alati olnud paras lõuapoolik ja improviseerib alati, nagu sõltuks sellest ta elu. Ilmselt jõuab ta juba enne lõunat rääkida pool tosinat valet, kuid ta tahab alati head ning näeb seda, mida enamik inimesi nimetab „reaalsuseks“, lõputu hoovusena, mida tuleb valikuliselt kas redigeerida või kaunistada.

Pealkirjas nimetatud Montparnasse Bienvenue on suur ühistranspordi keskus, mis teenindab seda Pariisi piirkonda, kus Paula väheste talle kuuluvate asjadega ja sisuliselt kodutuna ringi uitab. Kuna ta on ühtaegu nii vastutustundetu kui ka leidlik, põrkab ta ajutistest ühe-öö-küljealustest odavate hotellide ja tagasihoidlike, kuid siiski rahuldavate eluasemeteni. Paulal on üks silm sinine ja teine pruun – see omadus viib üheni paljudest põnevatest episoodidest.

Ükski normaalse mõistusega inimene ei tahaks Paulaga koos elada, kuid on meeldejääv kogemus saada osa tema elust 97 ekraaniminuti jooksul.

Sünopsis: PÖFF

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Léonor Serraille
Osatäitjad: Laetitia Dosch, Grégoire Monsaingeon, Souleymane Seye Ndiaye

2. Hooldusõigus /  Jusqu’à La Garde

Peaaegu talumatult pingeline, kõiki valuvõtteid lubav sõit läbi koduse vägivalla õuduste – „Hooldusõigus“ on pilku ekraanile tõmbav painava reaalsuse ja kõrgemal tasemel kinematograafia sümbioos. Segu saab räige, nagu kavatsetudki: see liigeseid väänav, südant seisma panev linateos illustreerib kodust vägivalda ja sundmõtteid viisil, mis muudab hirmu käegakatsutavaks. Ometi nimetab režissöör oma mõjutajatena ka filme „Hiilgus“ ja „Kramer Krameri vastu“ ning need on ka kergesti äratuntavad. Selline on prantslase Xavier Legrand’i dünaamiline mängufilmidebüüt.Film algab ringkonnakohtus, kus Antoine ja tema naine Miriam koos oma advokaatidega on haaratud kibedasse võitlusse lapse hooldusõiguse pärast. Keegi valetab kohtunikule, kes teeb kiire otsuse, mille tagajärjed on aga kaugeleulatuvad. Kui Antoine hakkab harjutama oma vanemaoskusi poja kasvatamisel – lapse ilmselgeks õuduseks –, muutub „Hooldusõigus“ lausa raskesti jälgitavaks: ahastus, mida noor näitleja Gioria väljendab, on ärevust tekitav ning ekraani jaoks peaaegu liiga toores ja reaalne. Samal ajal hakkab Menochet’ Antoine end paljastama, ja see portree on tuttav igaühele, kes on kunagi kogenud sundmõtteid ja koduvägivalda. Üsna pea saab filmi vaadata veel ainult läbi sõrmede, kui Legrand toob oma draamasse koduse invasiooni aspekte, mis löövad hinge kinni kõigil, kaasa arvatud vaatajal.Ehkki sõna „põnev“ ei tundu olevat nii karmi draama jaoks päris õige sõna, sobib see ideaalselt kirjeldama Legrand’i debüüti mängufilmi režissööri ja originaalstsenaariumi autorina.

Fionnuala Halligan, peafilmikriitik, Screen Daily

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Xavier Legrand
Osatäitjad: Denis Ménochet, Léa Drucker, Thomas Gioria, Mathilde Auneveux

3. Metsikud poisid / Les garçons sauvages

Nagu palavikuline unenägu, kus Jean Cocteau ja Jean-Pierre Jeunet on saanud lapse, kes seejärel lavastab versiooni Pasolini „Salóst“, maitsestades seda näputäie Kubrickiga, kujutab „Metsikud poisid“ endast režissöör Bertrand Mandico julget ja provokatiivset filmidebüüti.

Pärast võika kuriteo kordasaatmist sunnitakse viit teismelist poissi asuma merereisile hollandlasest kapteni juhitud purjepaadis, lootes, et see aitab nende metsikust talitseda. Ei lähe aga kaua, kuni poisid kapteni mässu käigus kukutavad ja leiavad end kummaliselt üleloomulikuna tunduvalt saarelt. Haljendava ja viljaka taimestiku keskel satuvad poisid saare lummusesse ning nad rebitakse intriigide võrku, mis muudab neid igaveseks.

Mandico flirdib mitme eri teema, muuhulgas soolise poliitika, seksuaalsuse ja kolonialismiga, tehes seda karmi, kuid sürrealistliku must-valge operaatoritöö ja peaaegu koomiliselt avatud sümbolismi kaudu – näiteks suured falloslikud taimed, mille piimvalget vedelikku poisid imevad selleks, et ellu jääda. Filmi lustlik muretus seksuaalsete või fantaasiamaailma teemade vältimisse aitab tekitada pidevat energiat, muutes linateose püsivalt leidlikuks, vaimukaks ja samas ka – kogu selle kaose sees – mõtlikult juurdlevaks.

Näitlejad teevad suurepärase töö, ilmutades teatavat jultumust, mis sobib filmi ainulaadse maastikuga ning aitab moodustada terviklikku ja ainulaadset kinemaatilist nägemust. See film on kompromissitu, nutikas ja vaimukas ning annab tunnistust talendist, mille suhtes tasub järgmistel aastatel silmad lahti hoida.Laurence Boyce

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Bertrand Mandico
Osatäitjad: Pauline Lorillard, Vimala Pons, Diane Rouxel, Anael Snoek, Mathilde Warnier, Sam Louwyck

4. Ühe väikese filmistuudio tõus ja langus / Grandeur et décadence d’un petit commerce de cinéma

Režissöör Gaspard Bazin, filmirežissöör ja parandamatu naistemees, valmistab ette uut mängufilmi. Ta otsib sellele endiselt näitlejaid ja sponsoreid, sest Jean Almereydal, tema produtsendil, on aina raskem ettevõtte jaoks raha leida. Jeani naine Eurydice unistab filmistaariks saamisest. Kahe mehe vahel saab alguse perversne mäng: Almereyda tahab küll naisele meele järgi olla, kuid Bazini halastamatu võrgutaja maine ei luba tal sõbralt Eurydice’i jaoks rolli paluda.

Filmi taastamine on alati hea uudis, eriti kui tegu on Jean-Luc Godardi tööga, mille peaosas hiilgab küps ja võimas Jean Pierre Léaud. Ja kui seda restaureerimist on juhendanud nimekas operaator Caroline Champetier, siis on see filmigurmaanidele tõeline maiuspala, mis jääb värskeks ja paeluvaks ka 30 aastat hiljem.

„Ühe väikese filmistuudio tõus ja langus“ on üks peatükk „Série Noire“ tele-thriller’ite sarjast, kuid kasutades thriller’i õhukest struktuuri üksnes alibina, võtab see film endale vabaduse teha läbilõige produktsiooniprotsessis toimuvast koos kõigi sealsete egode, maaniate ja armukadedustega, tehnikute, lisatööliste ja varjus töötavate inimestega, samas kui peategelased üritavad meenutada Prantsuse kino hiilgeaega.

JLG pidi algselt panustama „Série Noire’i“ ühe thriller’i, kuid hellitas publikut hoopiski pärliga, mis on film filmi sees ühest filmist, ja enamgi veel. Parim avalöök meie „Põhjusega mässajad“ programmile.

Javier Garcia Puetro

Prantsusmaa, Šveits, 2017
Režissöör: Jean-Luc Godard
Osatäitjad: Jean-Pierre Mocky, Marie Valera, Jean-Pierre Léaud

5. Hannah / Hannah

“Hannah” on intiimne portree ühe salgamise ja reaalsuse vahel pendeldava naise identiteedikaotusest. Jäetud üksinda toime tulema abikaasa vangistusega, hakkab Hannah (Charlotte Rampling) aegamisi oma lugu lahti harutama. Läbi tema mõralise identiteeditunnetuse ja enesekontrolli kaotuse uurib film tänapäevast võõrandumist, jõupingutusi suhete loomise nimel ja eraldusjooni üksikisiku identiteedi, isiklike suhete ja ühiskondlike survete vahel.

“”Hannah” uurib salgamises elava naise sisemisi heitlusi: naise, kes on lõksus omaenda lojaalsuses ja pühendumises, halvatud omaenda ebakindlustest ja sõltuvustest. Hannah’ võitlus puudutab mind sügavalt, sest ma tunnetan, kui armutu võib maailm tema vastu olla, või ka sellepärast, et näen temas teatud jooni iseendast. Tahtsin selle filmiga astuda talle lähemale, võtta tal käest kinni, pakkuda talle tuge, hajutada tema kartusi. Aga ennekõike tahtsin, et maailm näeks teda, tunnetaks tema leina ja oleks tunnistajaks tema võitlusele määratleda end uue, üksiku ja iseseisvana.”

Andrea Pallaoro, filmi režissöör

Itaalia, Belgia, Prantsusmaa. 2017
Režissöör: Andrea Pallaoro
Osatäitjad: Charlotte Rampling, André Wilms

6. Proua Hyde / Madame Hyde

Alati imeline Isabelle Huppert mängib peaosa veidi kummastavas, kuid meelelahutuslikus filmis „Proua Hyde“, kehastudes füüsikaõpetaja Géquiliks, kes ei saa oma õpilastega just eriti hästi hakkama. Iseäranis hoogsalt viskab tema üle nalja Malik, keda kaaslased tõrjuvad tema puude tõttu. Ega ka kolleegid suhtu proua Géquili just austusväärselt, lisaks kõigele tullakse peagi tema oskusi inspekteerima ja hindama.

Sellises lootusetus seisus läheb õpetaja ühel päeval oma tööruumi ja saab pihta välgutabamusega. Varem veidi kohmetu ja häbelik naine tunneb endas mingit uut särtsu, mida hakkavad peagi märkama ka teised tema ümber. On ta ikka seesama proua Géquil või on välk äratanud temas proua Hyde’i? On sel muutusel ka ohtlikumad küljed?

„Proua Hyde’i“ stsenarist ja lavastaja Serge Bozon on õpetajaelu väga lähedalt näinud, sest ta õpetas ise kolm aastat ühes Pariisi magalarajooni koolis. Lugu kirjutades käis ta tunde vaatlemas, paljud filmi jõudnud koomilised stseenid on maha kirjutatud reaalsest elust. Bozon küsib oma filmiga, kuidas hästi õpetada ning mis on edu ja sellega kaasnevate muutuste hind.
Proua Hyde’i rolliga pälvis Huppert tänavusel Locarno filmifestivalil parima naisosatäitja peapreemia.

Tekst: Kaisa Karu

Prantsusmaa, Belgia. 2017
Režissöör: Serge Bozon
Osatäitjad: Isabelle Huppert, Romain Duris, José Garcia

7. Ohustatud liigid / Espèces menacées

Ameerika kirjaniku Richard Bauschi lühijuttudel põhinev linateos ristab erinevaid tegevusliine, mille fookus valgustab suhteid vanemate ja nende täiskasvanud laste vahel.
Suure ansamblifilmina koondab „Ohustatud liigid“ Prantsusmaa juba nimekaid ja ka alles tõusvaid tähti. Üheskoos elustavad nad glamuurse Prantsuse Riviera teise külje, mis tõstab esile keskklassi kuuluvad kohalikud oma igapäevaste tegevuste ja läbielamistega. Filmi vaieldamatult tugevaimaks komponendiks, mis mitmest erisugusest koostisosast liidetud lugu koos hoiab, on Ping Bin Lee („Valmis armastuseks“, „Palgamõrvar“) operaatoritöö. Julge ning sihilik värvide kasutus loob meeldejäävaid ja mõjuva õhustikuga kaadreid ning on värskeks tuulepuhanguks viimases trendis, milles realismi taotlus kallutab üldise koloriidi liiga tihti monotoonsetesse toonidesse. Selle kõrval mängib kindlat rolli täpne ja kalkuleeritud filmimuusika, mis pärineb armastatud helilooja Alexandre Desplat’ („Kuninga kõne“, „Argo“) sulest.
Kattuvate narratiivide keskmes on Josephine (Alice Isaaz, „Elle“) ja tema abikaasa Tomas, keda kehastab PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis osaleva linateoses „Metsikus“ tõusev täht Vincent Rottiers („Dheepan“, „Nocturama“). Lootus õnnelikust kooselust puruneb kiirelt pärast pulmi, kui ilmsiks tuleb mehe äge temperament ja vägivaldsus. Jahenenud suhted vanematega jätavad Josephine’i ohtlikusse isolatsiooni ning olukord näib väljapääsmatu. Nende värske naaber Vincent proovib hakkama saada tõsiasjaga, et tema isepäine tütar on otsustanud pere luua kümneid aastaid vanema mehega. Vastasseis paneb nende suhted proovile ning Vincent peab leidma viisi, kuidas hoolitseda lapse heaolu eest, kes täiskasvanud inimesena teeb otsuseid, mis ei sobitu isa tõekspidamistega.
Tekst: Katriin Kütt

Prantsusmaa, Belgia. 2017
Režissöör: Gilles Bourdos
Osatäitjad: Alice Isaaz, Vincent Rottiers, Grégory Gadebois, Suzanne Clement, Eric Elmosnino

8. Homme ja sealt edasi / Demain et tous les autres jours

Kui tahad mõnda ühiskonna probleemkohta näidata õudselt ja kaunilt, näita seda läbi lapse silmade.

Mathilde (imeline rollisooritus Luce Rodriguezelt) on armas, tundlik ja elava kujutlusvõimega 10-aastane tüdruk. Õpetajad on mures, sest tal ei ole sõpru. Tema ema muretseb, kuidas grammatiliselt korrektselt rääkida. Tüdruk ise aga tunneb muret, kui ema terveks päevaks kadunuks jääb. Vahel on tal piinlik, sest ema käitub kohatult. Mõnikord on ta pettunud, vihane ja väga kurb. Kuid mitte kordagi ei lakka ta ema armastamast, teda lohutamast ja tema eest hoolitsemast, ei homme ega ka kõikidel järgnevatel päevadel. Ema vajab ilmselgelt abi, kuid ta ise ei ole võimeline seda otsima. Mathilde aga ei oska, sest ta on alles laps. Ometi tuleb ta toime, kuid kas ikka peaks? Mida teha vanemate ja lastega, kes armastavad teineteist, kuid ei saa koos elada, sest see pole kummalegi sobilik?

Vaatajate ees lahti rulluv lugu on autobiograafiliste sugemetega. Stsenarist, lavastaja ja ema rolli mängiv Noémie Lvovsky pühendas filmi oma emale, keda ta on iseloomustanud kui ekstsentrikut.

Tekst: Kaisa Karu

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Noémie Lvovsky
Osatäitjad: Luce Rodriguez, Noémie Lvovsky, Mathieu Amalric, Micha Lescot, Elsa Amiel, Anaïs Demoustier

9. Õnnelik lõpp / Happy End

Michael Haneke uusim film, irooniliselt pealkirjastatud „Õnnelik lõpp“, on pinev peredraama, mis esilinastus tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis. Austria meisterlavastaja võtab taas kord oma halastamatu luubi alla heal järjel Euroopa perekonna siseelu… kogu oma klantsi pealispinna all määnduvas väärastumuses.

Filmiloo tegevustik leiab aset Prantsuse sadamalinnas Calais’s, Euroopa pagulaskriisi ühes tulipunktis. See asjaolu ei oma aga oma heaolumulli privileegipimeduses elavate enesekesksete tegelaste jaoks mingit erilist tähtsust. Karmist karjäärinaisest peretütar Anne (Isabelle Huppert, „Elle“) on põduraks jäänud isalt (Jean-Louis Trintignant, „Armastus“) üle võtnud perekonnäri juhtimise ning tema õlul on ka perekondlik suurmajapidamine. Uhkes häärberis elavad rõõmsalt koos veel Anne’i luuserist poeg (Franz Rogowski, „Victoria“), vend Thomas (Mathieu Kassovitz, „Viha“) koos oma uue perega ning kusagil taustal teevad nende eest kogu musta töö ära marokolastest teenijad. Mõõdetud tempos lahti rulluv thrillerlik lugu läheb käima sellest, kui nende juurde kolib elama Thomas’ õrnalt sotsiopaatlike kalduvustega teismeline tütar Eva, kelle ema on kahtlastel asjaoludel mürgistusega haiglasse sattunud. Järk-järgult paljastub trööstitu portree – jõuka keskklassi hingeline kalestumine, mis näib iga põlvkonnaga võtvat üha süngemaid pöördeid.

Režissööri loomingu austajad leiavad siit rohkelt tagasiviiteid tema varasematele töödele ja loomingus läbivalt esindatud teemadele, kuid kogenud inimhingede lahkaja operatsioonisaali lambid on seekord senisest veelgi eredamad, skalpellid veelgi teravamad.

Tekst: Kaarin Piiskoppel

Prantsusmaa, Austria, Saksamaa. 2017
Režissöör: Michael Haneke
Osatäitjad: Isabelle Huppert, Jean-Louis Trintignant, Mathieu Kassovitz, Fantine Harduin, Franz Rogowski

10. Kättemaks / Revenge

Naislavastaja Coralie Fargeati esimene täispikk mängufilm sobib neile, kes otsivad õhtust adrenaliinilaksu: „Kättemaks“ on just selline korralikult verine ja samas seksikalt üles võetud kättemaksu-thriller, mida ei pea kahetsema.

Lolitalik kaunitar Jennifer saabub oma (juba abielus oleva) poiss-sõbra Richardiga viimase luksuslikku jahimajja kõrbes ning tundub, et paarikest ootab ees mõnus nädalavahetus. Kui aga välja ilmuvad Richardi sõbrad Stan ja Dimitri, hakkab kõik vaikselt viltu vedama ja seda eriti ühel hommikul, kui Stan ja Dimitri koos Jenniferiga omapäi majakesse jäävad. Tüdruku üllatuseks ei lähe Richardile üldse korda, mis juhtus, ja kui Jennifer üritab põgeneda, on mehed kiired teda peatama viisil, mis saab neile kõigile saatuslikus.

Järgneb aasta parim jaht, kus kõik keerdkäigud toovad juurde kõhuõõnsusi kompavaid visuaale ning madmaxilikus maailmas realiseerub „I Spit On Your Grave“ (1978, rež Meir Zarchi) stiilis kättemaksupõnevik, mille keskmes on üks nutikas ja tugev noor naine.

Mõnusalt soojaks värvitud film on täis korralikke märulistseene ning üle ootuste hea näitlejatöö noorelt Matilda Lutzilt teeb ära korraliku eeltöö filmi viimaseks vaatuseks, mida suure tõenäosusega piilud juba sõrmede vahelt.

Tekst: Maria Reinup

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Coralie Faucheur
Osatäitjad: Matilda Lutz, Kevin Janssens

11. Paharet rebane ja teised lood / Le Grand Méchant Renard et autres contes… 

Prantsusmaa, 2017
Režissöörid: Patrick Imbert, Benjamin Renner

NB! dubleeritud eesti keelde

12. Õpetaja / Les grands esprits

Prantsuse režissööri Olivier Ayache-Vidal’i esimene täispikk film, mille peamiseks kroonijuveeliks on ilmselgelt Denis Podalydès, kes kuulub prantsuse näitlejate raskekahurväkke, olles mänginud paljudes tuntud filmides, kaasa arvatud “Da Vinci kood”. Nii et korralik elamus on garanteeritud juba ainuüksi tema jälgimise näol.
Käesolevas linateoses kehastub Denis romantiliseks ja pentsikuks prantsuse keele ja kirjanduse õpetajaks François Foucault’ks, kes õpetab ühes Pariisi eliitkoolis. François’l on täiesti omamoodi ja ilmselt ka ennenägematu stiil, kuidas ta õpilastega suhtleb ning kuidas hindeid jagab. Keegi päris täpselt aru ei saa, kas mees on mingit moodi geenius või lihtsalt põrunud. Küll aga keeratakse mehe õdus elukorraldus pea peale, kui kooli juhtkond otsustab ta saata kuhugi väikelinna kooli asendusõpetajaks, et uurida, kuidas seal tasemega lood on. Vagurate ja üldiselt täiesti arvestatavate tulemustega õpilastega harjunud François satub uues kohas kui teisele planeedile, kui ta saab aru, et on sattunud õpetajaks täielikule pätikarjale. Ükski ta seni toiminud meetoditest enam ei toimi ning mees satub väljavaate ette, et pätikari sööb ta lihtsalt välja. Tasapisi hakkab aga arukas François aduma, et kuskil kulisside taga leidub ehk põhjus, miks õpilased käituvad nii kehvasti. Kui muidu samuti range stiiliga François mõistab, et antud koolis leiab aset arulage karistuspoliitika, mis muudkui nullib noorte motivatsiooni, otsustab ta teise suuna võtta ning õpilaste huvide eest seisma hakata, samal ajal selgitades neile hariduse vajalikkust ja kasulikkust. Kogu protsess võtab aga aega ning selle käigus peab vaene François nii mõndagi läbi elama.

Tekst: PÖFF

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Olivier Ayache-Vidal
Osatäitjad: Denis Podalydès, Abdoulaye Diallo, Marie-Julie Baup

13. Maryline / Maryline

Maryline on kena ja armas tütarlaps, kes kasvas üles Prantsuse provintsikülakeses. Juhuslikult märkab teda läbisõidul olev režissöör, kes kutsub ta oma filmi – kena tüdruk ju! Marilyne aga põrub. Samas ei võta see põrumine temalt tahet minna Pariisi ja proovida veel kord õnne näitlejana. Ka nüüd ei lähe kõik sugugi libedalt, ta kogeb palju alandusi ja mõnitusi, enne kui suudab nii filmis kui ka teatris läbi lüüa. Filmi lõpus kaotab režissöör Guillaume Gallienne ootamatult piiri lava ja ekraani vahel ning vaataja leiab end teatrisaalist, jälgimas Maryline’i suurepärast osatäitmist näidendis, milles ta kehastab… provintsist tulnud näitlejannat.

Saame aru, et selline pole mitte ainult Maryline’i, vaid ka paljude teiste näitlejate lugu, ja mine võta kinni, mis on tõde ja mis mitte. Autor on inspiratsiooni ammutanud Maryline Monroe eluloost, aga kindlasti pole ta seda üks ühele järgida tahtnud. Filmi teeb võluvaks just see kergus ja elegants, aga samas ka delikaatsus, millega balansseeritakse tõe ja väljamõeldise piirimail. Kes üldse teab, mis on tõde? Film on suurepärane tervik, väga stiilne ja täpne, minimalistlike vahenditega on saavutatud elegantne mängulisus ja sügav psühholoogilisus, ja seda ka tänu väga veenvale ja veetlevale, teatrilavadel juba tuntud näitlejanna Adeline D’Hermy filmidebüüdile.

Režissöör, kirjanik ja näitleja Guillaume Gallienne on tänapäeva Prantsuse filmikunsti üks huvitavamaid esindajaid, kelle eelmine linateos „Mina, mina ise ja minu ema“ võitis maailmas hulga auhindu.

Tekst: PÖFF

Prantsusmaa, 2017
Režissöör: Guillaume Gallienne
Osatäitjad: Adeline d’Hermy, Vanessa Paradis, Eric Ruff, Xavier Beauvois, Lars Edinger

14. Näod, külad / Visages, villages

Kui prantsuse kino grand old lady Agnès Varda ja tundmatu tänavakunstnik JR 
2015. aastal tutvusid, otsustasid nad kohe, et peavad koostööd tegema. Paar nädalat pärast esmakohtumist oldigi JR fotograafikaubikuga teel. Omapärase ekraanipaari eesmärgiks sai teha portreefilm Prantsusmaast ja tema inimestest, liikudes suurlinnadest eemale, pisikeste paikade maailma. Juhuslikel kohtumistel külaelanikega tehakse neist ülisuuri fotosid, mis kinnitatakse seintele ja müüridele. See on Agnès Varda ja JR ühine kirg – kujutised üldisemalt ja piltide talletamine, esitamine ning jagamine. Agnès Varda teeb seda läbi filmikunsti, JR loob vabaõhufotogaleriisid. „Me tahtsime teha filmi tavalistest inimestest. Meile öeldi, et nende lood ei ole piisavalt huvitavad. Aga teil on võimalus ise tunnistada, et on küll,“ on öelnud Varda.Üle 60 aasta režissöörina tegutsenud Agnès Varda on viimased paar aastakümmet teinud dokumentaalportreesid, milles tal endal on keskne roll. Kustumatu uudishimuga vanaproua „Järelnoppijad ja mina“ (2000) ja „Agnèsi rannad“ (2008) on toonud talle juurde uusi fänne lisaks neile, kes nautisid juba Prantsuse uue laine aegadel mängufilme vändanud režissööri varasemat loomingut. Suur austus teineteise vastu paistab välja ka JR ja Varda ekraanisuhtest, mis on samas mõnusalt aasiv ning mida ei sega poolesaja-aastane vanusevahe.

Tekst: Tiina Teras

Prantsusmaa, 2017
Režissöörid: Agnès Varda, JR

https://youtu.be/YlQ104-3XYs