Prantsuse-eesti kirjanik Katrina Kalda Head Read kirjandusfestivalil

Tallinnas sündinud, kuid kümne-aastaselt Eestist Prantsusmaale kolinud Katrina Kalda kirjutab prantsuse keeles ja on mainekas Gallimard’i kirjastuses välja andnud kolm teost: “Eesti romaan” (“Un roman estonien”, 2010), “Jumalate aritmeetika” (“Arithmétique des dieux”, 2013) ja “Maa, kus puudel pole varju” (“Le pays où les arbres n’ont pas d’ombre”, 2016).
Kõik romaanid on ilmunud ka eesti keeles Anti Saare tõlkes. Katrina Kaldat peetakse üheks praegusaja kõige paljulubavamaks Eesti päritolu kirjanikuks maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka siinsel lugejal osa saada tema originaalsest ja olulisest loomingust. Rikkaliku keelekasutuse eest on autor pälvinud Prantsuse Akadeemia preemia „prantsuse keele hea käsitsemise eest oma romaanides” ja „teenete eest prantsuse kirjandusele”.

Kuidas autor ise ennast, Eestit ja maailma tunnetab, saate kuulata Head Readi kirjandusfestivalil, 25. mail kell 19 Kirjanike majas. Vestlus Indrek Koffiga on eesti keeles.

“Eesti romaan”, 2010

Tallinn, 1990. aastate keskpaik. Noor August asub ärimees Eeriku käendusel kirjutama järjejuttu Eesti taasiseseisvumisest, armudes ise oma eestkostja naisesse Charlotte’i. Kinnise loomuga noormees elab oma tunded välja ajalehesabas, luues Charlotte’ile kirjandusliku teisiku Carlotta. Sündmuste käigus aga tõstab järjeloo kangelane Teodor autori vastu mässu ning haarab ise sule, et Augusti motiive selgitada ja tema mineviku saladused päevavalgele tuua.
Katrina Kaldat huvitab taasiseseisvunud Eesti õhkkond, Nõukogude Liidu lagunemine ning selle tagajärjed – “Eesti romaani” tegevus toimub 90ndate keskpaiga Tallinnas ja mujal Eestis . Lisaks ajaloomälule paistab tema debüütromaan silma ka oma lopsakate kirjelduste ja kujunditega – «maandusin sellesse linnapuljongisse» (lk 8), «öö ja päev on linad, mille vahele me poeme» (lk 48), «August ja Charlotte vahtisid pilvi. Nad näitasid teineteisele kanu, parte, draakoneid, viirastuslaevu ja losse. Taevas kulges aeglane liiklus, alatasa ummikuid täis» (lk 114), mis teevad tema toeste lugemise huvitavaks ja raskeks üheagselt. 

Loe Heili Sibritsa arvustust Postimehes

“Jumalate aritmeetika”, 2013

Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Loe ka Marin Laaki arvustust Sirbis

“Maa, kus puudel pole varju”, 2016

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varju” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama.

Katrina Kalda toob Eestisse Prantsuse Instituut Eestis

Loe ka arvustust Marianni blogist