PRANTSUSE INSTITUUT x ARVAMUSFESTIVAL | Dokumentaal “Iga viimne kui hetk” & vestlus Paide medõdedega

 

 

Režissööri Nicolas Philibert‘i dokumentaal jälgib värskete prantsuse õendustudengite õpinguid alates nende päris esimestest sammudest ja praktikatest. Vaatajana on tunne, justkui viibiks tudengitega samas ruumis ja avastaks seda põnevat tänuväärset eriala koos nendega. Alguses on õppeprotsessile omast armsat kohmetust ja apsakaid – harjutatakse, kuidas süstalt käes hoida (õppenukkude peal proovides läheb nii mõnigi süstlalöök ka mööda või nõel paindub viltu), kuidas tagada protseduuride steriilsust või kuidas halvatud inimest ühelt toolilt teisele tõsta nii, et ka õbluke medõde endast suurema patsiendi aitamisega hakkama saaks.

 

Filmi edenedes on kinopublik aga tunnistajaks tudengite arenguvestlustele nende õppejõudude-mentoritega pärast viimast praktikat, mida on läbitud alates psühhiaatriakliinikust lõpetades onkoloogiaosakonnani. Imeline on näha noorte arengut, entusiasmi ja soovi inimesi aidata, ent samal ajal on tegu väga stressirohke, raske ametiga. Lisaks edusammudele elab vaataja kaasa ka noorte õdede raskematele hetkedele, kõhklustele, murdumistele. Praktika jooksul näeb mõni esimest korda lähedalt ka surma, ja loomulikult jätab see oma jälje.

 

2019. aastal nomineeriti “Iga viimne kui hetk” Prantsuse filmiauhinnale parima dokumentaalfilmi kategoorias.