Jean Arnaud’ isikunäitus “Servale”

Prantsuse kunstniku Jean Arnaud’ isikunäitus on avatud Tartu Ülikoolis (Jakobi 2) 21.11.2020-16.02.2021. Näitusel kujutab kunstnik kaht kadunud puud, üht Eestis, teist Prantsusmaal, mille lugu on teda tugevalt mõjutanud. Näituse on korraldanud Sara Bédard-Goulet loomingu- ja teadusprojekti “Response events” raames koostöös ERMiga. Toetab Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide teaduskond.

• 20. novembril osaleb Jean Arnaud ka Tartu Ülikooli konverentsil “Response events”.

“Servale” / “À la lisière”

See on reis lapsepõlvest või lapsepõlve. Rännak juurte juurde, retk edasi-tagasi.

Jean Arnaud jutustab meile loo, mis ei järgi tavalist „reaalse või väljamõeldud sündmuse suulise või kirjaliku ütluse“ definitsiooni. Tartu Ülikooli trepil, mis lubab teoste vastupidist lugemist vastavalt sellele, kas me läheme üles või tuleme alla – Laatrest Ramatuelle’i või Ramatuelle’ist Laatresse –, ei ole me reaalsuse ja väljamõeldise vahepeal ega ka kunstniku elu sündmuste keskel, vaid põimunud juhtumiste, seoste, sündmuste, kohtumiste, uurimiste keskmes, mis lõppevad tähenduse loomisega ning moodustavad märkide ja jälgede seeria, mis loovad ise loo ning tähenduse. See ei ole kronoloogiline, alles jääb üksnes kogum minevikust ja olevikust, lapsepõlvest Ramatuelle’is ja reisist Laatresse. Kogum kahest kohtumisest puudega, mis moodustavad justkui üheainsa.

Suured valgust läbi laskvad kangast paneelid eraldavad meid reaalsest aegruumist, Instagrami ja muu taju kaudu vahetust pärale jõudmisest. Me paikneme laienenud ja killustunud aegruumis, mis on samal ajal täiesti sidus, paiknedes mälu serval.

1598. aastal istutatud jalakas, mille tüvi on ajaga sisse vajunud, on lapsele mänguplatsiks, suurepäraseks peidukohaks, varjupaigaks. Kuigi see puu raiuti maha ning asendati õlipuuga, eksisteerib see siiani kunstniku teoses „Ramatuelle’i jalakas-õlipuu“. Laatres, 2800 km kaugusel Ramatuelle’ist, oli inimestel pärast surma saabumist ja teel kalmistule kombeks uuristada metsa serval asuva männipuu koore sisse ristimärk, et see kaitseks surnu hinge.

Seejärel mõlemad puud surid. Ramatuelle’i elanikud on alles hoidnud mõningad jalaka tükid ning ristimänni tüvi asub Eesti Rahva Muuseumis Tartus. Mõlemad kannavad endas saladusi, tunnistusi, neile usaldatud lugusid või jutte.

Oma reisi jooksul kutsub Jean Arnaud neid kohtuma ning näitama oma puudumist. Ajatut puudumist.

Marie-Laure Lions, 4. oktoober 2020

JEAN ARNAUD sündis 1958. aastal. Ta elab ja töötab Marseille’is, kus tegutseb kunstnikuna ning töötab kunstiprofessorina Aix-Marseille ülikoolis. https://jeanarnaud.fr

LAATRE RISTIMÄND kasvas 1754. aastast Laatres Valga alevikus, mis asub 75 km kaugusel Tartust. Vastavalt traditsioonile, mis on vanem kui kristluse saabumine Eestisse, oli inimestel kombeks uuristada männikoore sisse ristimärk, et püha mänd kaitseks surnu hinge, keda kõrvalasuva kalmistu poole kanti. See auväärne puu on looduslik mälestussammas, mis langetati 2014. aastal teele kukkumise ohu vältimiseks, sest puu oli surnud juba 1990. aastate alguses.

RAMATUELLE’I JALAKAS istutati leppimis- ja rahumärgina, et sümboliseerida ususõdade lõppu katoliiklaste ja protestantide vahel; ta oli tema ümber koondunud külaelu pikaaegne tunnistaja ning varamu kõikidest lugudest (paganlikest või pühadest), mis tähistasid selle lõunaregiooni sotsiaalpoliitilist ja kultuurilist elu. Jalakas raiuti maha 1983. aastal ning asendati 1985. aastal õlipuuga, kuid kohta kutsutakse siiamaani „jalakaplatsiks“. Fotod külaelanike poolt säilitatud puutükkidest on eksponeeritud seinal näituse alguses Laatre ristimänni kõrval.

Näitus spiraalsel trepil pakub füüsilist ja mentaalset jalutuskäiku ning viib külastajad Tartust metsaservale Laatres, et lõpuks tõusta kunstniku personaalse mälestuseni, mis on seotud teise puuga kollektiivses mälus.

Jean Arnaud uuris Laatre ristimändi samal ajal kui Ramatuelle’i jalakat. Tallinna Ülikooli vanemteaduri Marju Kõivupuu ja Eesti Rahva Muuseumi muuseumiõpetaja Anna Liisa Regenspergeri abiga kogus ta arhiveeritud pilte ja andmeid, mis andsid võimaluse luua uued kunstiteosed.