François Ozoni palju poleemikat tekitanud “Jumalale tänu” Eesti kinodes

Alexandre elab Lyonis oma naise ja viie lapsega. Ühel päeval avastab ta, et preester, kes teda lapsepõlves seksuaalselt ahistas, töötab endiselt lastega. Mees pöördub katoliku kiriku poole, et olukorrale selgust saada, ja avastab, et peapiiskop ei kavatse ahistajapreestriga midagi ette võtta. Alexandre alustab võitlust, millega liituvad peagi sama preestri teised ohvrid François ja Emmanuel, kellega ühiselt luuakse assotsiatsioon “Vabastatud sõna”. Selgub, et skaudijuhina töötanud preestri ohvrid on aastaid vaikinud ja psühholoogiliste probleemide küüsis vaevelnud, suutmata üle saada valehäbist ja avalikustada oma lapsepõlves kogetud vägivald. Meeste eesmärgiks on tuua preester kohtu ette ning sundida kirikut võtma vastutus suutmatuse eest lapsi kaitsta.

François Ozoni film esilinastus 2019. aasta Berliini filmifestivali võistlusprogrammis, kus see pälvis Hõbekaru – žürii Grand Prix. Tõestisündinud lool põhinev draama vändati saladuskatte all, sest mitmed süüdistused Lyoni piiskopkonna ja lapsi ahistanud preestri vastu on siiani kohtulahendit ootamas.

“Katoliku kirik on valmis muutusteks. Paljudel tavalistel katoliiklastel on kõrini nende kiriku seostamisest pedofiiliaga ja nad tahavad, et olukord konkreetse lahenduse saaks. Me püüame oma filmis olla kiriku suhtes võimalikult objektiivsed,” kinnitas Ozon.

Jumalale tänu / Grâce à Dieu
Režissöör: François Ozon
Osades: Melvil Poupaud, Denis Ménochet, Swann Arlaud, Eric Caravaca
Tootjariigid: Prantsusmaa / Belgia
Valmimisaasta: 2019
Filmi pikkus: 2 t 17 min
Prantsuse keeles, eesti- ja venekeelsete subtiitritega
Draama

Alla 14-aastastele keelatud!

Filmi keskseteks tegelasteks on Alexandre, François ja Emmanuel, kes lastena võtsid osa Lyoni piiskopkonnas Saint-Luci skaudilaagritest ja sattusid preester Bernard Preynat seksuaalse ahistamise ohvriteks. Kui keskealine pereisa Alexandre saab teada, et isa Preynat töötab jätkuvalt lastega, nõuab ta kirikult ja kardinal Philippe Barbarinilt selgitust, kuid on lõpuks sunnitud pöörduma politseisse. Tõe jalule seadmiseks loovad mehed ühenduse “Vabastatud sõna” (La Parole Liberée), et anda võimalus teistelegi kuritegeliku preestri ohvritele avalikustada nendega lapsepõlves juhtunu.

Kuigi film on juba ekraanidel, ei ole skandaal Prantsusmaal lahendust leidnud. Lyoni kohus mõistis kardinal Barbarini 7. märtsil süüdi 1980.-1990. aastatel preester Bernard Preynat’ alaealiste poiste ahistamisest teatamata jätmises ja määras talle kuue kuu pikkuse tingimisi vanglakaristuse. Kardinali advokaat kaebas kohtuotsuse kohe edasi. Lisaks esitas kardinal Barbarin pärast süüdimõistvat otsust tagasiastumispalve paavst Franciscusele, kuigi too seda ei rahuldanud, viidates süütuse presumptsioonile. Ahistajapreester Bernard Preynat ise peaks kohtu ette astuma selle aasta jooksul.

“Katoliku kirik on valmis muutusteks. Paljudel tavalistel katoliiklastel on kõrini nende kiriku seostamisest pedofiiliaga ja nad tahavad, et olukord konkreetse lahenduse saaks. Me püüame oma filmis olla kiriku suhtes võimalikult objektiivsed,” kinnitas Ozon. Sellele vaatamata ei pääsenud ta kiriku pahameele alt. Bernard Preynat’ advokaat andis filmitegijad kohtusse takistamaks linastusi Berliinis ja hiljem Prantsusmaa kinodes, et “Jumalale tänu” ei mõjutaks sõltumatut kohtupidamist. Film jõudis siiski kinodesse ja oli Prantsusmaal selle kevade üks edukamaid linateoseid.

Skandaalsete linateostega tuntuks saanud François Ozon jätab šokeerivad üksikasjad seekord kaadri taha, andes vaataja kujutlusvõimele vabad käed. Ohvritel on ka mitmete aastakümnete järel raske toimunut sõnadesse panna, sestap peegelduvad juhtunud sündmused tegelaste nägudel viha, häbi ja valuga. “See film ei ole headest ja halbadest inimestest, lood on hoopis keerulisemad. Sündmused ei avaldanud mõju ainult preestri ohvritele, vaid ka nende lähedastele. Just seda ma püüdsingi filmis näidata,” on öelnud Ozon.

Ka võtteperioodil tõstis pead kiriku kõikvõimsus. Režissöör varjas filmi sisu, öeldes, et see on kolmest lapsepõlvesõbrast, kes kohtuvad uuesti 40-aastastena. Ka pealkiri “Jumalale tänu” asemel nimetati filmi lihtsalt “Alexandre’iks”, et mitte äratada katoliku kiriku tähelepanu. Kuigi välisvõtted tehti reaalses tegevuspaigas Lyonis, filmiti kiriku interjöörid hoopis Belgias ja Luksemburgis. Teades Lyoni elanike tugevat suhet katoliku kirikuga, ei otsitud sealt regioonist filmile isegi rahastust. See oli filmitegijatele ainus võimalus säilitada sõltumatus ja mitte alluda tsensuurile.

“Jumalale tänu” jõuab Eesti kinodesse 12. aprillil. Filmi esilinastus toimub 9. aprillil kinos Artis.

Levitaja: A-One Films Estonia