Järelvaadatav: teemaõhtu “Eesti kunstnikud Pariisis 20. sajandi algul”

26. jaanuaril 2021 tähistame Eesti-Prantsuse diplomaatiliste suhete sõlmimise 100. aastapäeva! Tähtpäeva eel rändamegi Prantsuse Instituudi teemaõhtuga ajas tagasi: Eesti kunstnikest Pariisis kõneleb sütitavalt Pariisis elav eesti giid Marina Laikjõe. Virtuaalkohtumine toimub neljapäeval, 14. jaanuaril kell 18.00-19.00 veebiplatvormil Zoom.

⇒ Loeng on järelvaadatav Youtube’is.

Marina Laikjõe juhatab teemaõhtu sisse nõnda:

“Pariis oli korraga unistus ja norm, ideaal ja kohustus, õnnistus ja paratamatus. Kunagi varem ega hiljem ei ole ükski linn olnud eesti kunstnike jaoks sedavõrd mütoloogilise laetusega kui Pariis 20. sajandi esimesel kümnendil. Ta ei olnud lihtsalt kaunis, huvitav, elav, vibreeriv – Pariisi-kogemus oli metafüüsiline juba enne, kui Pariisi jõuti. Nagu laps, kes võib värisema hakata ainuüksi teadmisest, et sahvri ülemisel riiulil kättesaamatus ulatuses on pulgakomm, tundsid Eesti kunstnikud pelgalt teadmisest, et Pariis on olemas, oma elude võimalikku täiust.

Pariisis ei käidud, Pariisis sünniti – maailmakodanike ja kunstnikena. Ükskõik, kes sa olid olnud varem, see linn pidi sind ümber defineerima. Nii vähemasti usuti, nagu usutakse paradiisi – see on koht, mis selgitab meile kord pärale jõudes, miks meie senine elu on pidanud olema viletsuse, kahtlustuse ja lüüasaamise lõputu org, sest seal tõstetakse meid jalule ning tasutakse õiglaselt meie seniste kannatuste eest.

“Kui astud sisse Notre-Dame’i, läheb kogu elu räpasus mõneks ajaks meelest,” nagu kirjutab Mägi.” (Eero Epner “Konrad Mägi”, lk 171-172.) Konrad Mägi ja paljud teised eesti kunstnikud elasid Pariisis ühes Montparnasse’i “sumisevas” majas, mida nimetatigi Mesipuuks, La Ruche’iks.

Kuna kaitsesin diplomitöö teemal “Eesti kunstnikud Pariisis”, siis on mul hea meel teilegi sellest kõigist lähemalt rääkida.”

Eduard Ole “Pariisi vaade”, 1927. Eesti Kunstimuuseum.