Sartre’i “Kinnine kohus” // 19.03 ja 20.03 kell 19.00 // Theatrum

Theatrum

19. Märts 2015 / 20. Märts 2015

Vene 14

Tallinn

Theatrum ja Prantsuse Instituut Eestis annavad teada:

Frankofooniakuu raames etendub 19. ja 20. märtsil kell 19.00 Theatrumi saalis Jean-Paul Sartre`i näidend “Kinnine kohus” (“Huis clos”), La Compagnie Agathe Alexis / Théâtre de l`Atalante.

Lavastajad Agathe Alexis ja Alain Alexis Barsacq. Etendus on prantsuse keeles, inglis- ja venekeelsete subtiitritega.

Täispilet 14 eurot, soodushind õpilastele, üliõilastele ja pensionäridele soodustust tõendava dokumendi olemasolul enne etendust 11 eurot, müügil Theatrumis ja Piletilevis.

Üritus Facebookis

* * *

Kolm tegelast leiavad end oma surma järel ühest ja samast toast. Nad ei tunne üksteist, nad on pärit erinevatest keskkondadest, neil pole ühiseid veendumusi ega huvisid. Selles näidendis peetakse maha kinnine kohus, kus igaüks neist kolmest tegelasest mõistab kohut ja tema üle mõistetakse kohut nende tegude järgi, millest koosneb nende olemasolu. Jean-Paul Sartre kirjeldab siin meile “oma põrgut”, milles pole timukat ega füüsilise piinamise vahendeid: “põrgu, see on teised”. See lause, mille pärast Sartre’it tõsiselt kritiseeriti, näitab üksnes seda, et elu “annab ennast tunda, laseb end kogeda” läbi teiste.

Agathe Alexise ja Alain-Alexis Barsacqi lavastus juhib tähelepanu asja tuumale ja tähtsustab sõna jõudu. Lavastuse keskmes on tõesti Sartre`i tekst, mille teenistuses on Agathe Alexise laitmatu ja halastamatu mäng Inèsi osas, mis avaldab muljet oma kohalolu, meisterlikkuse ja teravusega… (8.10.14 “Culture et plus”)

“Kinnise kohtu” kohta võib öelda, et see on ajatu meistriteos. Suur hulk gümnasiste, kes seekord etendust vaatamas olid, olid terve etenduse vait. See on tõend selle kohta, et Agathe Alexise ja Alain Alexis Barsacqi käe all on lavastus saavutanud kogu oma ebahariliku jõu. (Joschka Sidlow, 17.04.13, “Allegro théâtre”)

Mängivad: Jaime Azulay, Bruno Boulzaguet, Agathe Alexis ja Anne Le Guernec.

Kujundus ja kostüümid: Robin Chemin
Helikujundus : Jaime Azulay
Valgus: Stéphane Deschamps
Koreograafia: Sophie Mayer
Lavastaja assistant: Gregory Fernandes
Produktsioon: Compagnie Agathe Alexis koostöös Théâtre de l`Atalante`iga.

* * *

Jean-Paul Sartre`i eessõna näidendi helisalvestusele 1965ndal aastal.

Näidendi kirjutamisel puhul on alati olemas juhuslikud põhjused ja sügavamad probleemid. Juhuslik põhjus, kui ma 1943ndal aastal ja 1944nda aasta algupoole“Kinnist kohut” kirjutasin, oli see, et mul oli kolm sõpra ja ma tahtsin, et nad mängiksid ühes tükis, minu tükis, eelistamata ühtegi neist. See tähendab, ma tahtsin, et nad jääksid koos lavale terve näidendi vältel. Sest ma mõtlesin omaette, et kui üks neist peab lavalt lahkuma, siis mõtleks ta, hetkel, mil ta lavalt lahkub, et teistel on parem roll. Ma tahtsin neid koos hoida. Ja ma mõtlesin, kuidas saaks panna kolm inimest kokku nii, et ükski neist ei peaks lavalt lahkuma, ja hoida neid laval lõpuni, nagu kestaks see igavesti. Siis tuli mul mõte asetada nad põrgusse ja teha igaühest neist teise tegelase timukas. Selline on selle näidendi juhuslik põhjus. Kuigi järgnevalt pean ütlema, et lõpuks need mu kolm sõpra seda tükki ei mänginud. Nagu te teate, mängisid seda Vitold, Tania Balachova ja Gaby Sylvia.

Aga sel hetkel oli mul palju üldisemaid probleeme ja ma tahtsin väljendada midagi muud. Ma tahtsin öelda, et põrgu, see on teised inimesed. Kuid sellest minu mõttest, et “põrgu, see on teised” on alati halvasti aru saadud. On arvatud, et ma tahtsin sellega öelda seda, et meie suhted teiste inmestega on alati mürgitatud, et need on alati põrgulikud suhted. Kuid ma tahan öelda midagi muud. Ma tahan öelda, et kui meie suhted teiste inimestega on moondunud, õelad, siis ei saa teine olla meie jaoks muud kui põrgu. Miks? Sest teised on põhimõtteliselt see, mis meis endis on kõige olulisem meie endi tundma õppimiseks. Kui me mõtleme enda peale, kui me püüame end tundma õppida, me kasutame teadmisi, mis teistel meie kohta juba on. Me mõistame enda üle kohut vahenditega, mida teised meile on andnud meie endi üle otsustamiseks. Mida ma ka enda kohta ei ütleks, ikka mõjutab teiste otsus minu kohta minu arvamust. See tähendab seda, et kui mu suhted on halvad, siis asetan ma enda täielikku sõltuvusse teistest. Ja tõepoolest, ma olen siis põrgus. Ja maailmas on hulk inimesi, kes on põrgus, sest nad sõltuvad liialt teiste otsusest nende kohta. Kuid see ei tähenda sugugi seda, nagu poleks teistsugused suhted võimalikud. See lihtsalt näitab teiste inimeste tähtsust meie kõigi jaoks.

Teine asi, mida ma öelda tahtsin, on see, et selle näidendi tegelased ei ole meiega sarnased. “Kinnise kohtu” kolm tegelast ei sarnane meiega, sest meie oleme elus, aga nemad on surnud. Loomulikult sümboliseerib see “surnud olemine” siin midagi. Ma tahtsin tähelepanu juhtida sellele, et paljud inimesed on kinni jäänud harjumuste ja kommete ringi, suhtumistesse enda suhtes, mille all nad kannatavad, kuid mida nad ei püüagi muuta. Ja et sellised inimesed on nagu surnud. Selles mõttes, et nad ei suuda oma murede ja harjumuste ringi lõhkuda, ja et nad jäävad tihti teiste arvamuse ohvriks. Sellest lähtuvalt on üsna selge, et nad on arad või õelad, näiteks. Kui nad on kord hakanud olema arad, siis miski ei suuda seda fakt muuta. Just sellepärast on nad surnud, sellepärast, see on üks võimalus öelda, et olla ümbritsetud pidevast murest teiste otsuse pärast ja tegevustest, mida ei taheta muuta, tähendab olla elav surnu. Nii et tegelikult, kuivõrd me oleme elus, tahtsin ma absurdi kaudu näidata vabaduse tähtsust, see tähendab selle tähtsust, et on võimalik muuta oma tegusid teistsuguste tegudega. Missugune iganes on see põrguring, milles me elame, ma arvan, et me oleme vabad seda ringi purustama. Ja kui inimesed seda ringi ei purusta, siis jäävad nad sinna veelkord oma vabast tahtest, nii et nad asetavad end vabatahtlikult põrgusse. Niisiis te näete, et suhted teistega, kinnijäämine ja vabadus, vabadus kui vaevu vihjatud teistsugune võimalus, need on selle näidendi kolm teemat. Ma tahan, et see meenuks teile, kui te kuulete öeldavat: “põrgu, see on teised.”

Loe artiklit teises keeles: Français,

Suvised prantsuse kultuurisündmused üle Eesti

1. Juuni 2021 / 31. August 2021

Suvel saab prantsuse kultuurist osa üle Eesti! Oivalised prantsuse muusikaartistid, filmilinastused, arutelud ja näitused ootavad teid Tartus, Pärnus, Haapsalus, Tõrvas, Kauksis, Paides, Rakveres, Raplas ja Tallinnas! Kultuurisündmusi korraldab / toetab Prantsuse Instituut...

Loe edasi

André PerlsteinaruteluArvamusfestivalDamien BeyrouthyDokfoto KeskusFestival VõngeFilmFlo KasearuHaapsalu VanamuusikafestivalHÕFFJazzkaarJean ArnaudKinoKino SõpruskirjandusMägede HäälMuusikaNäitusPärnu MuuseumPatrice DanielPeeter LangovitsPrantsuse kultuurSumedate Suveõhtute filmifestivalsuvi 2021Tartu ElektriteaterTÜ botaanikaaedTÜ kunstide keskus

Peeter Langovitsi fotonäitus 90ndate alguse Pariisist TÜ kunstide keskuses

3. Mai 2021 / 18. Juuni 2021

Tartu Ülikooli kunstide keskuse galerii viimaseks näituseks jääb fotograaf Peeter Langovitsi „Tagasivaade – Pariis 1991, 1992”. Näitus on valminud koostöös Prantsuse Instituudiga ja pühendatud Eesti-Prantsuse diplomaatiliste suhete 100. aastapäevale (1921-2021). Eksponeeritud fotod...

Loe edasi

90ndadEest-Prantsuse diplomaatilised suhted 100FotograafiaNäitusPariisPeeter LangovitsTartuTartu ülikooli kunstide keskus

“PEEGELDADES PÄIKEST. 150 aastat kuurordimoodi” Pärnu Muuseumis

21. Juuni 2021 / 19. Oktoober 2021

Prantsuse rannamoodi läbi ajastute näeb sel suvel Pärnu Muuseumis! 21. juunist 19. septembrini 2021 on näitusel "Peegeldades päikest. 150 aastat kuurordimoodi” eksponeeritud muu hulgas prantsuse kõrgmoeloojate, nagu Chanel, Dior, Lanvin, Yves Saint Laurent jt, rõivad Aleksandr...

Loe edasi

ChanelDiorkuuroridimoodLanvinmoodPärnuPärnu MuuseumPEEGELDADES PÄIKEST. 150 aastat kuurordimoodiprantsuse moeloojadYves Saint Laurent

“Kodu ja rahu” Dokfoto Keskuses – Emmanuel Tussore, Anton Ivanov, Alexander Vasilyev

4. Detsember 2020 / 20. Juuni 2021

04.12.2020 - 20.06.2021 on Dokfoto Keskuses avatud näitus "Kodu ja rahu" Süüria sõja temaatikal, mis paneb kokku kõlama kolme kunstniku teosed. Nende seas on eksponeeritud prantsuse kunstniku Emmanuel Tussore'i Aleppo seebist modelleritud installatsioon. Näitust toetab Prantsus Instituut...

Loe edasi

Aleppo seepEmmanuel TussoreJuhan Kuusi Dokfoto KeskusKodu ja rahuNäitus

André Perlsteini fotonäitus “Prantsuse kinolegendid” Tartu Elektriteatris

29. Mai 2021 / 10. Oktoober 2021

Prantsuse fotograafi André Perlsteini fotonäitus 1970ndate armastatud filminäitlejaist ja režissööridest, aga ka moe- ja muusikalegendidest viib vaataja otse võtteplatside ja moemajade kulisside taha. Prantsuse Instituudi korraldatud 29 mustvalgest portreest koosnev näitus on avatud Tartu...

Loe edasi

André PerlsteinPrantsuse filmiklassikaPrantsuse Instituudi fotonäitusPrantsuse kinolegendidTartu Elektriteater

Näitus „Ülimalt armas kooselu“ Tartu Ülikooli botaanikaaias

7. Juuni 2021 / 31. Juuli 2021

Tartu Ülikooli botaanikaaias on avatud näitus „Ülimalt armas kooselu“, mis toob külastajateni nelja kunstniku kriitilise tõlgenduse inimese ja looma suhtlusest läbi ruumi hõivamise perspektiivi. Näitusega koos avatakse 7. juunil ühtlasi tänavune Loodusfestival ja seda saab külastada...

Loe edasi

"Ülimalt armas kooselu"Damien BeyrouthyFlo KasearuFrançois LandriotJean ArnaudLoodusfestival 2021Sara Bédard-GouletTartu Ülikooli botaanikaaed

Festival Võnge toob juulis Eestisse suurepärast prantsuse popmuusikat! | L’Impératrice, S+C+A+R+R & Di Bosco

2. Juuli 2021 / 3. Juuli 2021

Rändav kultuurifestival Võnge toob Eestisse pööraselt suurepärsed prantsuse popartistid! 2.-3. juulil panevad Lõuna-Eesti metsade vahel publiku kaasa võnkuma L'Impératrice, S+C+A+R+R ja Di Bosco - kindel muusikasoovitus tänavuseks suveks! Toetab Prantsuse Instituut Eestis. 2.-3. juulil...

Loe edasi

Di BoscoFestival VõngeL'impératriceprantsuse muusikaS+C+A+R+R