Kunst, kultuur, poeesia – mida kõike sisaldab üks pokaalike šampanjat

Coco Chanel on öelnud: “Ma joon šampanjat ainult kahel juhul – siis, kui olen armunud ja siis, kui ma seda ei ole.” Mis muudab selle Kirde-Prantsusmaalt Champagne’i piirkonnast pärit kihiseva veini nii erakordseks? Küsisime seda kirglikult šampanjakultuuri edendajalt Kristel Voltenbergilt.

Millal jõid oma elus esimest korda šampanjat? Mis šampanja see oli? Missugused mälestused sellest esimesest kogemusest meeles on?

Pean tunnistama, et mälestust sellest, kui proovisin elus esimest korda päris ehtsat šampanjat, mul kahjuks ei ole. Minu noorusaeg, mis on vast põnevaim aeg avastada maailma, jäi aega, mil pikaks ajaks ainsaks vahutavaks veiniks oli Sovetskoje Šampanskoje, mis avati vähemasti kord aastas, uusaastaööl, kuid millel ei ole šampanjaga paraku mingit pistmist. 

Esimest korda välismaale, Soome, saanuna mäletan põhjanaabrite maitseküllast muraka vahuveini, mis jäi pikaks ajaks meelde. Järgmine mälestus on tollal ainsast Eesti vahuveinist Fest, mida tänaseks erinevate kohalike vahuveinide tootjate kõrval Põltsamaal siiani toodetakse. 

Sealt edasi tulid juba kuivemad vahuveinid Hispaaniast, Itaaliast, Lõuna-Aafrikast, Moldovast ja Luksemburgist. Viimaseid hindan tänaseni väga kõrgelt. Kui mõtelda, siis mäletan mõndagi toredat külaskäiku erinevate piirkondade vahvatesse veinimajadesse. 

Kui aga oma tänasele kirele, šampanjale, mõelda, on ülimalt kahju, et mul ei ole konkreetset mälupilti esmakordsest selle kuningate veini ja veinide kuninga nautimisest. Sellist ühte imelist õhtut, mida meenutada. Ju ei osanud ma sellele piisavalt tähelepanu pöörata. 

Küll aga mäletan eredalt esimest külastust päris ehtsasse šampanjamajja Champagne’s. Jätsin selle piirkonna teadlikult, selleks ajaks juba erinevaid vahuveinipiirkondi väisanuna, viimaseks. Oli aasta 2016 ja minu esimeseks šampanjamajaks Champagne Drappier. Sellest külastusest sai kirkalt kestev armastus.

Millal ja kuidas šampanja Sinu ellu püsivalt jõudis? Mis sütitas ja hoiab elus seda kirge šampanja vastu?

Šampanja jõudis minu ellu siiski varem kui aastal 2016. Usutavasti kohe, kui Eesti taasiseseisvus ning saime liikuma ja laia ilma uudistama. Teadliku valikuna sättis šampanja end minu maailmapilti siiski kusagil 2005-2006, kui olin avastanud Luksemburgi cremant’id ning soovisin saada rohkem teada kvaliteetvahuveinidest ja nende tootmisest. 

Kui ei olnud võimalust proovida, lugesin. Proovisin leida raamatuid veinist ja ka šampanjast. Leidsin neid tihti kusagilt välimüükidelt, pisut kolletanuna. Siis sain Eesti Šampanjaklubi liikmeks ja hakkasin unistama reisist sellesse piirkonda.

Kui küsida, et mis sütitas kire ja mis hoiab seda elus, siis on vastus lihtne: šampanja on šampanja. Või nii nagu selle minu jaoks väga selgelt sõnastas Dom Pérignoni endine kauaaegne veinimeister Richard Geoffroy, kelle meistriklasse on õnnestunud väisata: „Some people tend to say champagne is wine. I’d rather say champagne is champagne.“ Selle üheteaegu lihtsa ja keerulise mõtte taga on kogu Champagne’i ja šampanja ajalugu, traditsioonid, šampanjalaste endi kirg. Tohutu tarkus, mida antakse edasi põlvest põlve, visa töökus, lausa kadestamisväärne arusaamine aja kulgemisest nii enne kui ka pärast meid. Kunst, kultuur, tihti puhas poeesia, kui mõtled, mida kõike sisaldab üks pokaalike šampanjat ning milliseid mõtteid ja tundeid see võib sinus tekitada. See kõik on šampanja ja see kõik on nii meeletult kütkestav!

Milliste Eesti köögis tuntud toitudega šampanja kõige paremini kokku sobib? Ehk oskad soovitada mõnd pealtnäha üllatavat kombinatsiooni?

Mul on väga hea meel, et Eesti köögis puhuvad, vähemasti mulle tundub nii, uued, õigupoolest vanad tuuled ehk vaadatakse taas naturaalsete ja võimalikult autentsete maitsete ning lihtsa hea toidu kui sellise suunas. Ja kuigi minu eelmisest vastusest võiks arvata, et šampanja on üks keeruline vein, siis toidu-joogi sobitamisel ei tea ma ühtegi teist nii leplikku ja igale kokale ja kodukokale suurt mängulusti ja vabadust võimaldavat veini kui seda on šampanja. 

Võtame või lihtsa Läänemerest püütud valge kala, mida kalurid käivad õnneks taas väikelinna turgudel müümas ning mis pannil kergelt võis praetuna on suurepärane kaaslane vähe ümaramale, samas mineraalsele šampanjale. Või mõnus siiaäkis. Aga ka meie taludest tulev hõrk talleliha ja mõnus rosee ei jäta kedagi ilmselt külmaks. 

Ise olen oma külalisi proovinud alati tõesti šampanjaga ka üllatada ja pigem nii, et võtan mingi mulle väga meeldiva lihtsa koduse toidu ja sätin sinna kõrvale šampanja. Ja on üks asi, mille olen sõpradele selgeks õpetanud: kvaliteetne eriti õhukese viiluna serveeritud soolapekk, mis sulab suus ning vintage šampanja on lihtsalt liiga head, et lasta nende kahe maitsele millelgi veel vahele tulla. 

Jah, muidugi on klassikalised toidu-joogi paarid ka šampanjast rääkides, olgu selleks või austrid ja šampanja, ja need töötavad alati. Aga mina hindan mängulusti ja uusi avastusi. Ja seda püüan pakkuda alati ka headele sõpradele ja muidu huvilistele.

Kuidas iseloomustaksid šampanjakultuuri Eestis? Millist šampanjat eestlased eelistavad?

Usun, et täna võime tõesti rääkida juba teatavast šampanjakultuurist ka Eestis ja suurima rõõmuga näen, et see kaunikesti ka areneb. Šampanjaõhtusöögid on meil väga populaarsed. Koolitustel käiakse ja neid ka tellitakse. Kirjandust on üha rohkem, aga kiires maailmas ei ole vast kõigil nii palju aega, et süvenenult pakse raamatuid lugeda. Nii on tore, kui veinihuvilised, ja mitte ainult professionaalid, ka ise eesti keeles oma auditooriumile kirjutavad või jagavad teiste kirjutatut. 

Ise pean samuti blogi (mulligalerist.blogspot.com) ja püüan tuua šampanjakultuuri inimesteni võimalikult lihtsas keeles. Liiga keeruliselt ei tohiks šampanjast ei rääkida ega kirjutada. Välja arvatud muidugi professionaalsed hindamised ja muu seesugune, mis samuti asja juurde kuuluvad. 

Aga alati, mistahes kontekstis tuleks šampanjast rääkides ja seda nautides suhtuda sellesse emotsionaalselt, mitte ükskõikselt. Minu arusaamise kohaselt ei ole šampanja mitte alkohol, või lihtsalt alkohol, vaid ennekõike emotsioon, see on kirg, mis ei tohiks jätta külmaks. Usun, et šampanjameistrid nõustuvad minuga.

Mulle tundub, et magusa ja poolmagusa vahuveini asemel, mis olid kunagi väga populaarsed, otsivad siinsed tõelised šampanjasõbrad üha kuivemaid maitseid, aga mis peamine, ka üha uusi ja huvitavaid šampanjamaju ja -meistreid ja nende loomingut. Soovitakse lasta end maitsetel üllatada, mis on väga positiivne. 

Olen kindel, et šampanjakultuur on Eestis tõusuteel nii nagu ka meie hea kokakunst, mis on vaieldamatult iga kultuuri nurgakivi. Alles siis tulevad kõik muud kaunid kunstid. Šampanja aitab neid viimaseid ka kindlasti eriliselt nautida. On ju šampanja loodud rõõmuks ja on selle vaieldamatu allikas! Rõõmustagem siis elu üle ja hõisakem “Santé!”

Fotod: Tiina Annamaa

Prantsuse Suursaatkond Eestis