Eesti laulja Lembe Lokk aitab prantsuse koolilastel muusikat mõista

Lembe Lokk, eesti lauja Prantsusmaal, andis 2017. aastal välja oma esimese isikliku EP « Comment te traduire », millega võitis kevadel ka prestiižika Académie Charles Cros loomingulisuse auhinna. 

Plaadi nimilugu on ka kompilatsioonil « Chroniques lycéennes », mida levitatakse programmiga liitunud keskkoolides üle kogu Prantsusmaa ja millele toetudes keskkooliõpilased sel aastal harjutavad kätt muusikaarvustuste kirjutamisel ja tutvuvad ka kõige muu plaadindusega seonduvaga: loovad plaadiümbriseid, analüüsivad, kohtuvad artistidega, kirjutavad, komponeerivad. Plaadil on ülevaade kõige aktuaalsematest uutest liinidest prantsuse muusikas ja uutest artistidest ja on rõõm tõdeda, et ka prantsuse-eesti laulja looming sinna on jõudnud.

Nimiloo videoklipp on valitud juba üle 40 rahvusvahelisele festivalile. 

Kes on Lembe Lokk? Avaldame siinkohal Jazziliidule antud intervjuu, mis ilmus äsja nende jaanuarikuu uudiskirjas.

Saame tuttavaks: LEMBE LOKK

Sa elad ja töötad Prantsusmaal. Mis Sind sinna viis ja miks oled Sinna pidama jäänud? 
See Prantsusmaale sattumise jutt on pikk ja käänuline. Jäin siia esmakordselt pidama 1993. aastal Ellerheina kontserttuuri ajal. Olin siis veel alaealine, aga sellest sain ma alles siis aru kui kooribuss juba minema oli sõitnud ;-). Ilmselt on mul siin mingid eelmise elu avantüürid pooleli jäänud, sest ka prantsuse keel lihtsalt hakkas mulle külge ja nii kui ma mõned sõnad ära olin õppinud, hakati mulle ohtralt sellega seonduvat tööd pakkuma. 97dal aastal Pariisi naastes meeldis mulle eelkõige siinne suurlinna anonüümsus, võimalus katsetada ja teha asju ilma, et keegi kohe kommenteeriks.

Kas ja kuivõrd erineb jazzmuusiku elu Prantsusmaal jazzmuusiku elust Eestis? Kuidas elab üks jazzmuusik Prantsusmaal? 
Ega ausalt öeldes ei julge üldistada ei Eesti ega Prantsusmaa muusikutest rääkides. Igal artistil on omad retseptid ellu jäämiseks ja loomulikult ka elustandard, mille poole ta püüdleb. Milleks ta millegi nimel valmis on? Mida mille nimel ohverdab ja milliseid kompromisse ta teeb. Ma arvan, et olulisim vahe Prantsusmaa ja Eesti artistide s(t)aatuses seisneb mastaapides. Eesti mõõtmed võimaldavad igal artistil ennast koduskeenel tutvustada ja üles töötada. Kuivõrd Eesti on väike, aga dünaamiline riik, siis on ka alati vaja loomingulisi inimesi Eestit välismaal esindama. Seega tundub, et kes tahab ja püüab, see saab seal ennast rahuldavalt teostada. Seda on mulle ka Eesti muusikud ise kinnitanud. Prantsusmaa on seevastu väga suur ja Pariisis muusikuteekonda alustades on äärmiselt raske üleüldse midagi ette vôtta. Leida kohti kus kasvõi tasuta esineda, täita saal, kui Pariis pakub iga päev tuhandeid etendusi. Rääkimata sellest, et mõni professionaal sind kuulama/avastama tuleks ja sind oma tiiva alla võtaks. Seega järjekord on pikk, kõik võtab palju rohkem aega ja “edu kriteeriumid” on ilmselt väga erinevad Eesti omadest. Nii mitmedki head muusikud tüdinevad sellest olelusvõitlusest enne ära, kui keegi neist üldse kuuleb. Aga eks igal olukorral on oma puudused ja ka eelised.

Mis on Sinu 2018. aasta suurim saavutus muusikuna / inimesena? 
Püsima jäämine ja edasi liikumine/arenemine on minu jaoks täiesti uhkus omaette nii muusiku kui inimesena. Meeldivat rahuldust pakkus ka Académie Charles Cros tunnustuse nimetus: Loomingulisuse auhind. Ja suur rõõm on tajuda, et hakkan leidma rahu ja tasakaalu oma “loomingu” erinevate aspektide vahel, ma kasvatan nimelt üksinda oma kolme last.

Kuidas sünnib Sinu muusika? 
Siin pole küll mingit reeglit. Mu kaootilises elus on aeg väga kallis loodusvara ja ma ei saa ega võib-olla tahagi ennast 100% heliloomingule pühendada. Mu peas muliseb ja küpseb pidevalt sadu ideid, aga mul puudub aeg, otsene “vajadus” ja muud tingimused nende realiseerimiseks. Siis ühel hetkel joonduvad kõik planeedid ja üks neist teostub.

Mis Sind inspireerib ja vaimustab teiste inimeste juures?
Mulle meeldivad inimesed, kes teevad oma asja hingega, pühendumusega, uudishimuga ikka ja veel midagi avastada. Ja imetlen neid, kes selle juures ka inimlikuks ja tagasihoidlikuks jäävad, ning reaalsusega kontakti ei kaota. Pea pilvedes, jalad maa peal.

Kas oli mõni artist, kes Sind 2018. aastal üllatas? 
Jõulude ajal tuli välja prantsuse trummari Franck Vaillant uus plaat “DrummerZ”. Erinevate maailma trummarite ümberseatud helilooming. Selle avakontsert oli nagu põnevusromaan: ma vaatasin oma silmad peast, naersin, hoidsin hinge kinni ja ootasin huviga iga järgmist noodirida.

Kuidas elad üle talveperioodi külma ja pimeda aja? 
Vitamiinid ja ema kootud villased sokid ;-). Tegelikult mulle meeldib talv, sest mulle meeldib oma koopas istuda ja halb ilm on selleks hea ettekääne. Ma olen nagu mistahes karu või puu, kes talv otsa kevadet ette valmistab.

Millest Sa lapsena unistasid? Oli Sul mõni eriti suur unistus? 
Ma olin vist lapsena nii häbelik, et ma ei julgenud eriti unistadagi.

Millised on Sinu uue aasta plaanid, ambitsioonid ja soovid? 
Viimastel kuudel ja nädalatel on tekkinud mitmeid uusi koostööpartnereid ja mõtteid. Paar kontserdisaali ja teatrit Prantsusmaal, kellega järgneval paaril aastal tihedamat koostööd tegema hakkame. Üks kammerorkester ja jazzmuusikuid, kellega samuti mitmed asjad kuju hakkavad võtma. Viimase aasta jooksul on tegelikult kolm- neli erinevat projekti paralleelselt jõudu kogunud ja jumet võtnud, tahaks ühest otsast varsti neid salvestama hakata. Samuti ei kaota ma lootust kunagi mõne Eesti muusiku või teatriga koostööd teha.

Lembe laulab prantsuse keeles:

Lembe laulab eesti keeles: